Ühel päeval tegin laisa ratsutamise mööda oma kabiini taga olevat rada, kust sel esimesel hommikul hobuste häält kostis. Kord hobusehull laps, Ma polnud pikka aega sõitnud. Nagu ma eeldasin, olid vaesed hobused üsna kõhnad ja nende takk oli närune. Inimesed on vaesed ja hobused on vaesed. Naeratav giid küsis minult, kas Id on varem sõitnud ja ma vastasin talle, et olen seda teinud, however, Ma ei soovinud pärast nii pikka pausi meeleolukat kinnitust. Sellest ei kujunenud soodsat taktikat. Selle lühikese küsitluse tulemusena alustasin tagaotsast ainult ekspeditsiooni juhiga selja taga ja sinna ma jäin.

Kuulsin värske tugeva oksa vilinat ja tundsin paar korda oma kalju võpatust, enne kui olin kuidagi sunnitud arguse kookonist välja tulema ega tahtnud paati kõigutada, et käskida tal see lõpetada.. Muidugi ei meeldinud see talle karvavõrdki, kuid viskas ta puuga kohe maale ja turtsatas, tantrumesque ülejäänud sõidu. Ta ei suutnud enam kogu asja üleval hoida, lüües mu mätta otsa, kes teeks, kui piitsutatakse, tõrjuma hobust ees, sundides teda kiiremini minema. Tal oli strateegia oma hobuseid järjestada ja kogu asja käigus hoida.

Läbi oru looklev maastik oli võrratu. Olin valinud minna kell neli, et vältida hullunud koeri ja keskpäeva päikest ning hilisel pärastlõunal oli unenäoline päike läbimärjaks ja varjutatud ning ainsad helid olid hobuste kabjahääled ja aeg-ajalt "Rosella" hüüdv mees.!’ pealtnäha tülika mära juures. Väänlesime viljakas punases pinnases läbi kitsaste jõgede.

Olin just esimese ära puhastanud (metafooriline) takistus. Mu hobune ei võpatanud enam, mees minu taga ei piitsutanud teda enam salaja ja punane muld lõõskas suurejooneliselt varaõhtuse päikese käes. Siis otsustas minu ees seisev sakslanna, et ta on nii lõdvestunud, et vajab sigaretti. Nautisin orus värsket värsket õhku ja tundsin selle saastumist solvanguna, kuid selle asemel, et tekitada kinematograafilist pinget, mis tekib pärast seda, kui käskisin kellelgi rääkimise lõpetada, otsustasin lihtsalt mööduda.. See ei olnud lihtne. Iga kord, kui ma lülitusin oma lüliti vabastasin ratsu edasi, kiirendas sakslanna hobune. Proovisin seda manöövrit paar korda uuesti, enne kui mulle jõudis kohale, et mitte sakslanna vastumeelsus ei olnud minu möödasõit, vaid tema hobune., ta ei teinud tegelikult midagi muud, kui istus peaaegu postkoitaalselt tagasi ja suitsetas kõige puhtamas õhus, mida olin aastaid hinganud. Mulle jõudis kohale, et hobused käisid alati selles järjekorras, tema hobune oli nördinud, et minu oma, kuulekas püüdis asjade järjekorda rikkuda.

Nii et lõpuks sai ta sigaret muidugi otsa ja mu hobune jätkas tema selja taga ninast sabani löömist sellel teekonnal, mida ta ilmselt paar korda päevas tegi nagu pendelrändur.. Ja mu mõtted rändasid eemale maastiku imedest, et peatuda hobuste tegelastel. Antropormotismiks nimetame „inimlike“ tunnuste, nagu sund hoida oma kohta mingis ühiskonnakorralduses, omistamist teistele olenditele kui inimesele või elututele objektidele. Kuid inimestel ei ole monopoli niinimetatud inimlike tunnete ja tunnuste üle, nagu neil pole monopoli rõõmu suhtes, valu ja kurbust…